Parodondihaiguste all mõistetakse hammast ümbritsevate kudede põletikulise, düstroofilise ja kasvajalise iseloomuga haigestumise erivorme.

PARODONDIHAIGUSTE PÕHJUSED

Parodondihaiguste tekkepõhjused võivad olla lokaalsed (kohalikud) või üldised. Sagedamini on tegemist mitme ebasoodsa teguri koosmõjuga.

Lokaalsed põhjused on:

• halb suuõõne hügieen;
• ravimata või halvasti ravitud hambad: täidised on halvasti viimistletud, lebavad igemel või ei taasta hamba anatoomilist kuju;
• halvasti valmistatud proteesid, mis on katu retentsiooni põhjuseks;
• hammaste asendianomaaliad, eriti hammaste kuhjumine;
• rasked hambumusanomaaliad (hambaridade vahekord on häiritud);
• keele, huule ja põsekidade madal (kõrge) kinnitumine lõualuudele.

Üldised põhjused:

• rasked üldhaigused, mis muudavad organismi reaktiivsust, nende hulgas ägedad nakkushaigused ja pahaloomulised süsteemsed haigused;
• sisesekretsioonihäired;
• verehaigused;
• nahahaigused;
• hormonaalsed nihked organismis puberteedi, raseduse ja kliimaksi ajal, samuti rasestumisvastaste vahendite kasutamisel;
• süsteemsete haiguste raviks kasutatavate ravimite kõrvaltoimed;
• mürgistused.

Kõige sagedasem on siiski periodondi põletikuline protsess, mis algab gingiviidina ning ravi puudumisel süveneb ning levib all olevatele kudedele, minnes üle parodontiidiks. Põletikku tekitavad hambapinnale ladestunud mikroobid.

HAMBAKATT

Hambapinda katab alati õhukene orgaaniline kile emaili pelliikula, mis täidab emaili struktuuri ebatasasused, on ioon vahetuse keskkonnaks hambakudede ja sülje vahel. Hambapinna poleerimisel see kiht eemaldub, kuid moodustub süljevalkude baasil uuesti.Pelliikula on ka sobivaks aluseks mikroobide kinnitumisel. Juba mõni tund pärast hammaste ideaalset puhastamist hakkavad hambapinnale sadenema mikroobid, mis kinnituvad kõrgmolekulaarse rakkudevahelise maatriksi abil tugevasti hambapinnale.Alguses on mikroobid hambapinnal üherakulise kihina, kuid kiiresti paljunedes moodustavad kolooniaid, mis 2-3 päeva möödumisel hakkavad üksteist katma.Katukihi paksenedes mikroobide koostis pidevalt muutub, kuna katu alumistes kihtides tekib hapnikuvaba keskkond, mis on soodne anaeroobsetele bakteritele, viimastel on suurem kahjustav toime parodondikudedele.

Mikroobide kolooniate vahel võib mikroskoobi all näha irdunud epiteelirakke, leukotsüüte, toiduosakesi ja süljevalke.Kattu võib leida nii hamba vabal pinnal kui ka igemetaskus. Mikroorganismid produtseerivad mitmesuguseid kudesid lõhustavaid fermente ja eritavad jääkprodukte terveid rakke kahjustavates kogustes.Kui kattu on hambapinnal vähe, on ta nähtav hea valgustuse juures mati tsoonina igemeservas või hambapinnal olevates loomulikes vagudes ja lohukestes.

Selle paremaks esiletoomiseks hügieeniõpetuse käigus ja enesekontrolliks kasutatakse indikaatortablette (Diadent, Diaplac), mille imemisel värvub katt intensiivselt punakaks ja on peegli abil hästi vaadeldav kõigil hambapindadel. Selliseid tablette saab osta apteegi käsimüügiletist kõrvuti teiste suuõõnehügieeni vahenditega.

HAMBAKIVI

Kui katt on olnud hambapinnal pikka aega, hakkavad sellesse süljest ladestuma mineraalsoolad. Mineraliseerunud hambakattu nimetatakse hambakiviks. Hambakatul on võime kontsentreerida kaltsiumi. Nii on hambakatus kaltsiumi 20 korda rohkem kui süljes.

Ka fosforisooladel on hambakivi moodustumises oluline roll. Isikutel, kellel on kalduvus hambakivi tekkele, on täheldatud süljes kolm korda enam fosforiühendeid võrreldes vähese hambakiviga patsientidega. Soolade ladestumisel tekivad kristallid kõigepealt rakkudevahelises aines, hiljem ka mikroorganismides. Põhiline kristalliline struktuur on hüdroksüapatiit.

Kõrvuti hambakatu kogunemisega on hambakivi moodustumisel oluline tähtsus ka toidul, eriti konsistentsil. Nii tekib hambakivi kergemini, süsivesikuterikast toitu eelistavatel inimestel. Hambakivi võib toidu- ja tubakapigmentide toimel värvuda, omandades kollakaspruunika kuni mustja värvuse. Kõige enam tekib hambakivi süljenäärmejuhade avanemiskohtade läheduses, s.o alumiste esihammaste keelmistel ja ülemiste purihammaste põskmistel pindadel.

Üksikutel juhtudel võib näha hambakivi katmas plaadina hammaste mälumispindu. Seda siis, kui üks suupool on pikka aega funktsioonist väljas olnud.
Hamba vabal pinnal on kivi hea valgustuse juures kerge ja instrumentidega hõlpus eemaldada.

Igemetasku olemasolu korral juurepinnale, igeme alla ladestunud hambakivi on reeglina tihe, tume ja raskesti eemaldatav.
Hambakivi saab eemaldada ainult hambaravikabinetis, sest see nõuab steriilsust, spetsiaalseid instrumente ja professionaalseid oskusi.

Kui suuhügieen on olnud pikka aega halb, siis kõrvuti hamba kõvakudede kahjustusega areneb hammast ümbritsevate pehmetes kudedes põletik, kas üksikute hammaste või terve hambakaare osas. Sõltuvalt protsessi sügavusest eristatakse gingiviiti ja parodontiiti.

GINGIVIIT

Hammast ümbritseva igeme põletik, mis kujuneb välja ebasoodsate lokaalsete ja üldiste faktorite toimel, kusjuures on säilinud igeme terviklik kinnitus hambapinnale.

Tüüpiline on igemete valulikkus, punetus ja turse, harvem haavandumine ja vohamine. Gingiviit on põhiliselt lastel ja noortel inimestel. Alla kuueaastastel lastel on gingiviiti harva, hiljem esinemissagedus järk-järgult suureneb.

Puberteediealistest täheldatakse gingiviiti 90%-l.

Erinevalt täiskasvanutest progresseerub lastel gingiviit harva parodontiidiks, sest neil on kudede kaitsemehhanismid hästi väljendunud.

PARODONTIIT

Mikroobide poolt põhjustatud hammast ümbritsevate kudede põletik, mille tagajärjel hävib hamba kinnituskudede süsteem ja luu, kuni hammas langeb välja.Gingiviiti ja parodontiiti peetakse sama haiguse eri staadiumideks. Olenevalt organismi vastupanuvõimest ei arene gingiviidist alati parodontiiti. Parodontiidile on iseloomulik igemete veritsus pikka aega.Lisaks igemepõletiku sümptomaatikale on tekkinud igemetaskud, mis võivad edasi areneda luutaskuteks.Haiguse tekkele aitavad kaasa hambakatt, hambakivi, karioossed hambad, hooldamata proteesid.Põletiku tagajärjel hävineb hammast ümbritsev luu ja asendub põletikulise granulatsioonkoega, mille tagajärjel hambad hakkavad liikuma ning muudavad oma asendit üksteise suhtes.

See toob lõpuks kaasa funktsioonihäired.Parodontiit esineb tavaliselt täiskasvanutel ja on üldjuhul kroonilise iseloomuga. Haigus võib süveneda aeglasemalt või kiiremini. Ägestumine, eriti abstsesside (mädakollete) tekke korral võib anda olulisi üldnähtusid, nagu kehatemperatuuri tõus, halb enesetunne, vere settereaktsiooni kiirenemine, leukotsüütide hulga suurenemine.

Parodontiidi kahjustav toime ei ole seotud ainult igemetega, vaid haigus mõjutab kogu organismi. Mikroobide otsesest toimest hävineb hammast kinni hoidev luu. Nende mikroobide vastu tekib süsteemne immuunreaktsioon, mis põhjustab haiguslikke muutusi ka teistes organisüsteemides.

On leitud, et parodontiit võib soodustada reuma, reumatoidartriidi, ateroskleroosi, südameinfarkti ning insuldi teket, põhjustada vastsündinute madalat sünnikaalu.Kliinilised uuringud mujal maailmas on näidanud, et erineva raskusastmega hamba kinnituskudede kahjustust on ligi 80%-l inimestest rasket parodontiiti aga on 5-20%-l inimestest.

Suu limaskesta või igeme põletiku ilmnemisel tuleb pöörduda kohe hambaarsti poole, kes selgitab välja tekkepõhjused ja kavandab ravi. Haiguse ravi on kompleksne ja pikaajaline ning nõuab palju kannatlikkust nii patsiendilt kui ka arstilt.

Ravitulemus on positiivne ainult arsti ja patsiendi tiheda koostöö korral. Hea ravitulemus ja selle püsimine sõltub patsiendi valmidusest muuta oma harjumusi ning soovist täita arsti ettekirjutusi ja kinni pidada regulaarse järelkontrolli ning individuaalse suuhügieeni programmist.

Andmed pärinevad: Tartu Ülikooli veebist

Projekti autor: Silvia Russak

Eesti Stomotoloogia Selts